Töö, golf ja internet.

Põrr-põrr.

Töö ja elu siinkandis veerevad üldjoontes samas taktis. Viimased kaks nädalat oleme töötanud Kanada lahtiste golfivõistluste heaks (Boreal Open), et golfiväljakud oleksid turniiriks tasemel. Möödunud nädalal töötasime päeva jooksul kahes vahetuses. Hommikuti algas tööpäev kell 4:15 koos hommikusöögiga klubi poolt ning lõpetasime umbes 8 paiku. Teine vahetus oli õhtul peale viimaseid võistlejaid kell 18-20. Lisaks olid meil abis ka vabatahtlikud, et saaksime kõik rajad enne esimesi mängijaid korrastatud. Mina ja Ülvar tegime punkreid, kuid turniiri ajal saime veel kaks abiks ning töötasime kolmestes gruppides: kaks rehaga ja üks traktoriga. Ma olin reeglina traktori peal, sest see rehitsemine hakkab seljale veits, kuna ma lihtsalt olen liiga pikk ning mulle meeldib rohkem traktoriga triipe vedada. Kuigi minu traktor on väga kapriisne, saan ma sellega hakkama. Teistele poistele ei meeldi see traktor kohe üldse mitte. Homsest taas vana rutiin.

Enne suurturniiri tegime väikese koosviibimise ja söömise koos hooldusmeeskonnaga. Igaüks tõi sinna midagi söödavat ja soovitavalt isetehtud. Ma valisin lihtsa tee ja tegin täidetud mune ning Ülvar tegi singirulle näiteks. Kanada noored on jõle pirtsud söögi suhtes muide. Nad on vist ära hirmutatud kõiksuguse bakterijuttude ja haigustega, at paar tundi seisnud singirulli ei sobinud neile üldse süüa näiteks. Samas kui meil siin turniiri raames hommikusöök toodi Tim Hortonist (peekoniburgerid, muffinid ja saiakased ning kohvi ja tee), siis olime meie Ülvariga need hullud, kes allesjäänud burgereid sõid. Toidust rääkides oleks hea, kui ema saadaks mulle retsepti, kuidas kartulisalati ikka õigesti teha ning napoleoni kooki tahaks ka teha ühe tulevase tähtpäeva raames. Ilmselt ei suuda ma elu sees sama head teha, aga nad pole siinkandis õiget kartulisalati saanud (vaid eelmine aasta, kui Mikko tegi) ja sellist kooki nad ei tunnegi siin.

Suurturniirist nii palju, et kahel esimesel päeval ma ei käinud, kuna vaatasin ka jalka poolfinaale ning kuuldavasti polegi seal suurt vaadata. Eelviimasel päeval käisime vaatamas, kuid minu arvates ei tekkinud mingit suurturniiri tunnet: rahvast nagu polnud vaatamas ja tundus kuidagi teistsugune kui ma ette kujutasin. Liiga palju telekast PGA tuure vaadanud vist. Ühel päeval, kui ma ei käinud vaatamas olid mitmesugused võistlused ja üks selline oli "longest drive" ehk pikim avalöök. Üks mees olevat seal "putteriga" 280 jardi löönud (jard = 0,91 meetrit). Ma saan vahel harva "driveriga" üle 200 jardi näiteks. Suur plaan oli viimasel päeval minna võistluste finaale vaatama, kuid kahjuks pärast hommikust vahetust hakkas vihma sadama. Oli väike oht, et kutsutakse erandkorras tööle tagasi, et griinid veest puhtaks teha ja muud hädavajalikku, et turniir ilusti lõpetada. Praegu ma ei teagi, mis sai sellest, aga igaljuhul olin kodus ja vaatasin jalgpalli finaali. Minu lemmikvõistkonnad Holland ja Rootsi olid juba selleks ajaks ammu kodus, aga Hispaania võidule panustasin juba turniiri alguses. Kahjuks ei panustanud raha.

Tagasiside golfiradade kohta on olnud igati positiivne. Ülemused kiitsid kõvasti kogu hooldusmeeskonda ja progolfarite hulgast oli kuulda, et siiani parim rada, kus turniiri raames mängitud. Peab tunnistama, et kui ilusa ilmaga oma golfiradasid sai vaadata, siis oli ikka hea tunne küll, et nii kenad näevad välja. Eriti kui võrrelda selle pildiga, mida siia saabudes nägime.

Ilmselgelt pro.

Mu enda golfioskused on teinud väikese hüppe paremuse poole. Üks nädalavahetus andis paar pügalat tasemele juurde. Peale tööd jäin "driving range'i" harjutama, et oma tehnikat kinnistada ja tunnetust parandada. Kui seal harjutada, siis ikka antakse kõrvalt nõu ja näpunäited. Üks vanem mees õpetas mind "ledge'iga" paremini lööma näiteks. Järgneval ühapäeval jäin samamoodi kuivtrenni tegema ning pärast läksin baari sööma ning olin võtnud juba nõuks, et jalutan koju viimast veerandfinaali vaatama. Pisut enne viimast ampsu astus üks töökaaslane juurde ja küsis, et mis ma teen siin üksi ning ma vastasin, et tegin trenni ja lähen koju. Selle peale kutsus ta mind koos tema abikaasaga mängima. Neiu ise tegi kaasa 9 rada ja siis liitus meiega üks slovakkia juurtega tüüp, kellega ma olen ennegi mänginud paaris pundis. Igaljuhul sain nii tema kui abikaasa käest paar väikest näpunäidet, kuidas draiveriga lüüa. Pärast seda ja kuivtrenne hakkasid mu avalöögid otse JA kaugele lendama ning ma tegin oma koledast keskmisest 13 lööki väiksema koguskoori. Rõhutan, et keskmisest ja üldjoontes hakkan vaikselt lähenema bogeydele ehk igal rajal löön ühe löögi üle pari. Praegu keskendun pigem stabiilsuse ja õige tehnika leidmisele ja hoidmisele kui löökide arvule.

Skype, Catani ja minikokkutulek

See, et ma siin kaugel keset ei midagit olen ei tähenda, et ma kadunud olen. Ajatsoonid eriti armu ei anna, aga vahepeal oli kaks koosviibimist, kust minagi Skype'i vahendusel osa sain. Ühel laupäeval (vist oli) pärast tööd kell 9 kohaliku aja järgi liitusin Alberti sünnipäevaga. Avasin bacardi ja võtsime napsu koos ning sai ka veidi tennist vaadatud. Ning nädal peale seda oli meie klassikokkutulek kohvik Klausis, kus ma samamoodi väikesest aknast osa võtsin. Ootan huviga juba Kadrina Keskkooli 110. sünnipäeva, kuhu ma lubasin teatud põhjustel kindlasti tulla.

Meil vanadel Catani asustajate hulludel st Kimmo, Kätlin, Raido ja mina on käimas väikene meistrivõistlus kuni ma taas kodumaa mulda talla all tunda saan. Praegu klapib nii, et kui ma töölt jõuan ja golfi sel päeval mängima ei lähe, siis katsume teha 1-3 enne kui eestimaal tuled kustu pannakse. Internetis ja üle Skype'i toimib päris naljakalt kogu mängmine. Kes meiega kunagi mänginud on või kõrvalt vaadanud, siis need teavad, et viisakusi tagasi ei hoita ja kui täringud seitsme annavad, siis on mõtekas kõrvad kinni katta. Võtsin isegi huumori mõttes mõned mängud linti ja kui tunnen, et huumorist on puudu, siis panen lindi käima.

Mõned pildid ka sekka:

Igaõhtune värvidemäng.

18.

All orus, puudevilus, golfiklubi.

FMGC.

Vaade.