Pilte Staff Party'lt.

Töö, golf ja internet.

Põrr-põrr.

Töö ja elu siinkandis veerevad üldjoontes samas taktis. Viimased kaks nädalat oleme töötanud Kanada lahtiste golfivõistluste heaks (Boreal Open), et golfiväljakud oleksid turniiriks tasemel. Möödunud nädalal töötasime päeva jooksul kahes vahetuses. Hommikuti algas tööpäev kell 4:15 koos hommikusöögiga klubi poolt ning lõpetasime umbes 8 paiku. Teine vahetus oli õhtul peale viimaseid võistlejaid kell 18-20. Lisaks olid meil abis ka vabatahtlikud, et saaksime kõik rajad enne esimesi mängijaid korrastatud. Mina ja Ülvar tegime punkreid, kuid turniiri ajal saime veel kaks abiks ning töötasime kolmestes gruppides: kaks rehaga ja üks traktoriga. Ma olin reeglina traktori peal, sest see rehitsemine hakkab seljale veits, kuna ma lihtsalt olen liiga pikk ning mulle meeldib rohkem traktoriga triipe vedada. Kuigi minu traktor on väga kapriisne, saan ma sellega hakkama. Teistele poistele ei meeldi see traktor kohe üldse mitte. Homsest taas vana rutiin.

Enne suurturniiri tegime väikese koosviibimise ja söömise koos hooldusmeeskonnaga. Igaüks tõi sinna midagi söödavat ja soovitavalt isetehtud. Ma valisin lihtsa tee ja tegin täidetud mune ning Ülvar tegi singirulle näiteks. Kanada noored on jõle pirtsud söögi suhtes muide. Nad on vist ära hirmutatud kõiksuguse bakterijuttude ja haigustega, at paar tundi seisnud singirulli ei sobinud neile üldse süüa näiteks. Samas kui meil siin turniiri raames hommikusöök toodi Tim Hortonist (peekoniburgerid, muffinid ja saiakased ning kohvi ja tee), siis olime meie Ülvariga need hullud, kes allesjäänud burgereid sõid. Toidust rääkides oleks hea, kui ema saadaks mulle retsepti, kuidas kartulisalati ikka õigesti teha ning napoleoni kooki tahaks ka teha ühe tulevase tähtpäeva raames. Ilmselt ei suuda ma elu sees sama head teha, aga nad pole siinkandis õiget kartulisalati saanud (vaid eelmine aasta, kui Mikko tegi) ja sellist kooki nad ei tunnegi siin.

Suurturniirist nii palju, et kahel esimesel päeval ma ei käinud, kuna vaatasin ka jalka poolfinaale ning kuuldavasti polegi seal suurt vaadata. Eelviimasel päeval käisime vaatamas, kuid minu arvates ei tekkinud mingit suurturniiri tunnet: rahvast nagu polnud vaatamas ja tundus kuidagi teistsugune kui ma ette kujutasin. Liiga palju telekast PGA tuure vaadanud vist. Ühel päeval, kui ma ei käinud vaatamas olid mitmesugused võistlused ja üks selline oli "longest drive" ehk pikim avalöök. Üks mees olevat seal "putteriga" 280 jardi löönud (jard = 0,91 meetrit). Ma saan vahel harva "driveriga" üle 200 jardi näiteks. Suur plaan oli viimasel päeval minna võistluste finaale vaatama, kuid kahjuks pärast hommikust vahetust hakkas vihma sadama. Oli väike oht, et kutsutakse erandkorras tööle tagasi, et griinid veest puhtaks teha ja muud hädavajalikku, et turniir ilusti lõpetada. Praegu ma ei teagi, mis sai sellest, aga igaljuhul olin kodus ja vaatasin jalgpalli finaali. Minu lemmikvõistkonnad Holland ja Rootsi olid juba selleks ajaks ammu kodus, aga Hispaania võidule panustasin juba turniiri alguses. Kahjuks ei panustanud raha.

Tagasiside golfiradade kohta on olnud igati positiivne. Ülemused kiitsid kõvasti kogu hooldusmeeskonda ja progolfarite hulgast oli kuulda, et siiani parim rada, kus turniiri raames mängitud. Peab tunnistama, et kui ilusa ilmaga oma golfiradasid sai vaadata, siis oli ikka hea tunne küll, et nii kenad näevad välja. Eriti kui võrrelda selle pildiga, mida siia saabudes nägime.

Ilmselgelt pro.

Mu enda golfioskused on teinud väikese hüppe paremuse poole. Üks nädalavahetus andis paar pügalat tasemele juurde. Peale tööd jäin "driving range'i" harjutama, et oma tehnikat kinnistada ja tunnetust parandada. Kui seal harjutada, siis ikka antakse kõrvalt nõu ja näpunäited. Üks vanem mees õpetas mind "ledge'iga" paremini lööma näiteks. Järgneval ühapäeval jäin samamoodi kuivtrenni tegema ning pärast läksin baari sööma ning olin võtnud juba nõuks, et jalutan koju viimast veerandfinaali vaatama. Pisut enne viimast ampsu astus üks töökaaslane juurde ja küsis, et mis ma teen siin üksi ning ma vastasin, et tegin trenni ja lähen koju. Selle peale kutsus ta mind koos tema abikaasaga mängima. Neiu ise tegi kaasa 9 rada ja siis liitus meiega üks slovakkia juurtega tüüp, kellega ma olen ennegi mänginud paaris pundis. Igaljuhul sain nii tema kui abikaasa käest paar väikest näpunäidet, kuidas draiveriga lüüa. Pärast seda ja kuivtrenne hakkasid mu avalöögid otse JA kaugele lendama ning ma tegin oma koledast keskmisest 13 lööki väiksema koguskoori. Rõhutan, et keskmisest ja üldjoontes hakkan vaikselt lähenema bogeydele ehk igal rajal löön ühe löögi üle pari. Praegu keskendun pigem stabiilsuse ja õige tehnika leidmisele ja hoidmisele kui löökide arvule.

Skype, Catani ja minikokkutulek

See, et ma siin kaugel keset ei midagit olen ei tähenda, et ma kadunud olen. Ajatsoonid eriti armu ei anna, aga vahepeal oli kaks koosviibimist, kust minagi Skype'i vahendusel osa sain. Ühel laupäeval (vist oli) pärast tööd kell 9 kohaliku aja järgi liitusin Alberti sünnipäevaga. Avasin bacardi ja võtsime napsu koos ning sai ka veidi tennist vaadatud. Ning nädal peale seda oli meie klassikokkutulek kohvik Klausis, kus ma samamoodi väikesest aknast osa võtsin. Ootan huviga juba Kadrina Keskkooli 110. sünnipäeva, kuhu ma lubasin teatud põhjustel kindlasti tulla.

Meil vanadel Catani asustajate hulludel st Kimmo, Kätlin, Raido ja mina on käimas väikene meistrivõistlus kuni ma taas kodumaa mulda talla all tunda saan. Praegu klapib nii, et kui ma töölt jõuan ja golfi sel päeval mängima ei lähe, siis katsume teha 1-3 enne kui eestimaal tuled kustu pannakse. Internetis ja üle Skype'i toimib päris naljakalt kogu mängmine. Kes meiega kunagi mänginud on või kõrvalt vaadanud, siis need teavad, et viisakusi tagasi ei hoita ja kui täringud seitsme annavad, siis on mõtekas kõrvad kinni katta. Võtsin isegi huumori mõttes mõned mängud linti ja kui tunnen, et huumorist on puudu, siis panen lindi käima.

Mõned pildid ka sekka:

Igaõhtune värvidemäng.

18.

All orus, puudevilus, golfiklubi.

FMGC.

Vaade.

Kits, rebane, kobras ja põder ehk igal pool on golfipallid.

Eelmine päev oli 20 kraadi sooja.

Eneselegi ootamatult on juba kuu aega möödunud Fort Mcmurrays. Siinmaal on kevadist ilma natuke napivõitu ja hommikuti on jube külm. Miinuskraadegi on olnud viimastel nädalatel ja kui härmatis on, siis algab tööpäevi hiljem, sest golfimurule ei tohi härmatisega askeldama minna. Viimase nädalaga on golfiväljakud lõpuks rohelisemaks muutnud ja päevad soojemaks. Nädala kõrgeimad on praegu 17 kraadi lähedal juba – mai lõpus!Ajatsoonidest nii palju veel, et üldse ei klapi. Eestiga on ajavahe +9 tundi ja Austraaliaga +16 tundi. Mingil pühapäeval oli päris tore Skype'is rääkida päev otsa erinevate kodanikega üle maailma muidu!

Võib vist öelda, et kohalikku elusse on sisse elatud, vähemalt kõik tööga seotud on paika loksunud. Minul ja härra Ülvaril algavad tööpäevad kell 5. Ärkame vastavalt kell 4 ja 4:20. Ma võtan hommikuid rahulikult ega viitsi kiirustades süüa ja ärgata, samas Ülvar teeb kiiräratuse. Hetkel läheme tööle ühe töökaaslasega, kes meid hommikuti maja eest peale võtab. Töötame nädala sees kell 5-13, nädalavahetustel umbes 5st kuni 9-10ni olenevalt, kuidas jõuab. Töö on iseenesest lihtne. Vähemalt mulle tundub, et siin on umbes poole vähem töötegemist. Päev algab reeglina punkrite korrastamisega – masinatega tasandame ja tõmbame triibud peale ning rehadega kohendame ääred. Seda teeme reeglina 3-4 tundi hommikul olenevalt palju tööl on. Punkreid teeme hetkel neljakesi, nädalavahetustel kahekesi, sest kahel neljast on vaba üle nädala. Lõunat sööme tööl ja parematel päevadel teeb Mikko ise meile lõunat ning annab lõunale lisaväärtust. Pärast lõunat teeme muid töid, mis vaja ja hetkel on suurprojekt punkriäärte lõikamine ja korrastamine.

Mulle selle töö juures meeldib see, et me saame suhteliselt üksinda oma asju teha ja värskes õhus terve päeva olla. Ning, mis kõige tähtsam - saab muusikat kuulata. Kuna meil on uhke internet kaabli seest, siis on mul võimalus uut muusikat hankida nagu vanadel headel aegadel ja iga päev oma muusikameeli kostitada hea ja paremaga.

Täna tulime töölt ja golfi mängimast ning koduuksel turgatas pähe, et me tegime 8 tundi tööd, mängisime 3 tundi golfi ja kell oli alles 17.00. Päris iga päev pole golfi saanud mängida, sest vahel pole vaba aega, vahel on ilm kehva ja vahel väsinud. Austraalias oldud viimase kahe kuuga kogutud golfioskused pole küll hüppelist arengut teinud, kuid teiste juhendamise ja enda tarkusega näen vaeva, et saavutada stabiilsus. Paugutamisareenil (ehk driving range'is) olen üsna osav juba, aga teame ju küll, et soojendusel on kõik kõvad mehed (võrkpalli vanasõna). Driverit ma ei kasuta ja seda oma ka mitme teadjamad öelnud, et enne õpi muud kepid ära. Ironitega lüüa on kõige paremini käpas ja greenil on minigolfi tõttu ka suhteliselt lihtne. Praegused komistuskivid on chipping ja avalöökide stabiilsus. Samas üleöö pole keegi Metsatiiger. Õnneks on siin võimalik nõrkemiseni harjutada ning töötajad saavad seda kõike tasuta teha. Vihjeks muidu maksaks üle saja taala, et 18 auki mängida näiteks. Austraalias oli 20 taala keskmiseks hinnaks näiteks.

Vabal ajal on siinsed tegevused natuke piiratud ja kuna meil pole autot, siis pole ka iseseisvad liikumisvõimalust. Baarisistuja pole ma kunagi olnud ja seega võtsin endale nõuks teha midagi asjalikku. Nimelt lubasin endale, et iga tööpäev loen raamatut (Chuch Palahniuki ("Fight Clubi autor) "Survivor") sai just eile läbi. Seejärel õpin prantsuse keelt 15 minutit sellest õpikust, mille kodanikud kinkisid kui sauna tegime viimast korda, aga peale esimest nädalat ma kardan, et see projekt jääb katki. Kolmandaks vaadata ja kuulata Yale'i ülikooli videoloenguid (hetkel hammustan mänguteooria leoguid). Neljandaks värskendada oma Exceli oskusi, mida kavatsen teha oma golfitulemusi analüüsides ja ülesanded tehes. Ma hakkasin huvi pärast Grepolist mängima, kuna Raitsi kõrvalt nägin Austraalias ning nüüd puhusin hääled sisse. Päris asjalik planeerimis- ja strateegiamäng. Sarnane Utopiaga veidi, aga mitmekülgsem ja sisukam. Eks me näe, kaua see mind paelub. Ning spordimõttes iga päev teha kas vaese mehe jõusaali või käi metsas jooksmas ning seda juhul kui tööl pole mingi eriti füüsiline päev olnud. Kõike neid asju teen kindlasti juhul kui ei käi golfi mängimas sel päeval. Panin Lõustakasse ka lubadusena üles need punktid ja nüüd ei saa ma taganeda (va prantsuse keele õppimine). Pilte hakkan homsest uuesti tegema ja võtan kaamera kaasa nüüd, kui rohelisem ja ilusam on. Seniks mõned koledamad:

Palju õnne sünnipäevaks Riinule, kellel on eesti aja järgi põhjust vanust peitma hakata! Tervitavad vend, Mikko ja Ülvar!

Esimesed tööpäevad olid säärased.

Talv maikuus.

Jää ehk märka sinimustvalget.

Ülvar tööhoos.

Mikko Golfikooli peadirektor.

Rennat harjutamas.

Kanada 2: Tagasitulek

Kolmest üks ehk uued kotkad Kanadas

Kui Mikko, Allan ja Kristjan eelmine aasta Kanadas käisid, siis hoidsid nad nagu kord ja kohus lippu kõrgel ja jätsid märgi maha. Tänu sellele oodati neid ka sel aastal suvehooajaks tööle. Allan ja Kristjan ei saanud erinevatel põhjustel seekord tulla ja minul nagunii Kanada sügeles juba ammu, siis avaneski võimalus, mida maha visata oleks patt. Otsustasin blogi pidada ka enda serveris ning kolmekesi jätkame ka seda blogi siin. Niisiis, olen jõudnud Kanadamaale koos Ülvari ja Mikkoga ning uueks elukohaks on Alberta osariigis linn nimega Fort McMurray. 

Sõit-sõit-sõit sinna, uude maailma

Teekond Kanadasse algas 13. aprillil, mis loomulikult oli reede. Lennujaamas ootesaalis jätsime viimastega hüvasti ja läksime pardakaarte saama ja pagasit ära andma. Kes seal oli ja mäletab, siis millegipärast läks teenindajatel kaua aega, et meie pileteid välja printida. Tuli välja, et meie lend oli ülebroneeritud ja neiu pakkus meile varianti, et jääme ootele ning lähme teisega lennuga suunal Tallinn-Oslo-London ning saame kompensatsiooni. Sel hetkel polnud veel kindel, et kas me peame teise lennu võtma, aga oleksime vaid pool tundi kaotanud ja lend Calgarysse läks alles laupäeva hommikul, siis olime nõus vajadusel lendu vahetama.

Turvakontrollid läbisime edukalt ja ootasime oma värava taga lennukilepääsu. Kuna meil kiiret polnud, siis ei hakanud me ennast liigutama enne kui olime viimased pardaleminejad. Just siis kui hakkasime oma passe näitama ilmus varjudest Estonian Airi esindaja ja küsis, et kas meie oleme Rennat, Mikko ja Ülvar ning tahaksime teisele lennukile minna. Loomulikult! Täitsin hüvitise vautšeri meie kolme nimel ja läksime järgmisesse väravasse oma lendu ootama. Seekord saime peale kenasti ja asusime Londoni poole teele .

Londonisse saabusime õhtul kell 23 ja lend Calgarysse läks järgmisel hommikul kell 9 midagi peale ehk öö lennujaamas. Leidsime endale nurga koos pistikute ja istumisega ning olime ilusad. Meil käis külas ka kohalik eestlane Susann (või z-iga), kes meiega nalja viskas ja Vana Tallinnaga kohvi jõi. Minul läks see öö kuidagi kiirelt, aga eks mul ole juba kõva praktika seljataga seoses pikkade ootamistega lennujaamas. Toksisime Ülvariga Red Alerti loomulikult ja vaatasime mõne filmi või sarja ja lupsti hommik ning oli aeg järgmise lennu peale kobida suunaga Calgary. Tänu veinidele ja suhteliselt magamata ööle oleks arvanud, et tuleb uni tuleb kiirelt ja kestab kaua, kuid kahjuks jäi see vaid unistuseks. Kohaliku aja järgi kell 12 või nii jõudsime Calgarysse.

Edmonton, aknast, talvel

Kui viimased kaks päeva Eestimaal olid juba kevadise ja soojad, siis Calgary ilm oli väga külm. Kõik kindad, sallid ja mütsid läksid juba lennujaama uksel käiku. Otsustasime kohe kiirelt Edmontoni sõita, mis on umbes poolel teel meie sihtkohta Fort McMurraysse, et järgmine reis oleks lühem. Samuti oli plaanis otsida ka autot, millega edasi liikuda ja FM-is tööl käia. Õhtuks jõudsime Edmontoni ja läksime hotelli. Õhtul tegime väikse tuuri linna peal ja Mikko näitas natuke linna ja rääkis eelmisest reisist siinkandis.

Pühapäeval paistis, et kevad hakkab lõpuks Kanadasse jõudma, sest päeval oli isegi soojakraade tunda. Kuna enamus asutusi on suletud ja automüügi urkad samuti, siis käisime nagu pätid autosid piilumas. Üheski kohas polnud hindasid väljas ja seetõttu nägime vaid värvilisi autosid ja muud kasu sellest polnudki. Esmaspäeval läksime uuesti, et siis müüjatega rääkida ja vaadata, mis neil pakkuda on. Meie eelarve oli muidugi minimaalne ja seetõttu ei õnnestunudki leida odavalt sõitvat autot. Samuti tegime pangakontod ja SIN numbreid üritasime ka vormistada, aga järjekord oli liiga pikk ning jätsime viimase katki. Neid saab peaaegu igas suuremas asulas teha , nii et polnud muret.

Saabumine Fort Maci

Kuna autot ei saanud ja neljapäevaks oli vaja Fort Macis olla, siis võtsime rendiauto. Rikkad nagu me olime,
siis pidime tegema, mis vaja. Auto võtsime nädalaks, et esimene nädal rahulikum oleks ja asjad aetud saaks ning oleks aega tööl sisse elada. Edmontonist Fort Maci on 440 km ja sisuliselt on see maailma igavaim sirge tee. Ainus ärev hetk kogu teel oli 50 km põlenud metsa ning Fort Maci sissesõit. Viimane seepärast, et sadas hullu lörtsi ja nähtavus oli vast 20 m kui sedagi. Korraks ehmatas küll ära, et kuhu kurat me nüüd oleme tulnud. Otsisime esimeseks õhtuks hotelli ja pärast mõne külastusts oli selge, et hinnad on siinkandis poole aastaga tõusnud. Võtsime odavaima ning õnneliku juhuse läbi olime samas toas, kus eelmine aasta eelmine eesti kolmi eesotsas Mikkoga oli.

Teisipäeval oli aeg leida meiele elukoht. Tänu Mikko eelmise aasta kogemusele käisime samad agendid läbi ning viimases leidsimegi endale korteri. Seal isegi mäletati Mikkot ja mis kõige parem, et ühe töötaja õde (vms) pani oma lapsele nimeks Micko, sest ta kuulis seda nime ja arvas, et see on äge. Kes isa on, ei tea. Peab mainima, et Kanada paberimajandus on ikka kohutav ja kõikide allkirjade saamine ja üürilepingu sõlmimine võttis meil terve päeva aega. Me ei saanud veel samal päeval sissekolida, kuid õnneks üks Mikko tuttav eelmisest aastast päästis meid hotellist ja saime tema juures ööbida. Viskasime ka tööl käppa kui seal käisime ning neljapäevast algaski meie esimene tööpäev. Teisipäeva hommikul saime lõpuks oma uude koju kolida ja kergemalt hingata. Jällegi õnneliku juhuse läbi oleme samas majas, kus eelmine trio elas eelmine hooaeg, kuid korrus kõrgemal. Kõik on käe-jala juures ja olemas. Golfiklubi on umbes 6 km kaugusel ja pärast rendiauto tagastamist õnnestub tööle saada koos töökaaslasega, kuni oma auto õnnestub soetada.

Töö golfiklubis

Roheline vaade FGMC-le

Mina ja Ülvar asume tööle golfiklubis hooldusmeeskonnas. Täpselt töö sisu veel ei tea, aga arvatavasti asume põhitööna punkreid hooldama. Esimesed kaks päeva töötasime 7st 15ni, kuid suvel hakkab tööaeg olema ilmselt 5st 13ni või nii. Nädalavahetustel töötame pool päeva. Fort Macis sadas meie saabudes ju lund ning ka golfiklubi avamine lükati seetõttu natuke edasi. Lihtsalt seepärast, et golfirajad on lume all või liiga märjad ning punkrid on lund ja jääd täis. Esimese nelja päeva jooksul võtsime greenidelt lumetõkked ära, puhastasime punkreid ning pumpasime neist vett välja. Sellest nädalast peaksime asume õppima masinaid käsitlema ja muid töid. Ma ise täna, esmaspäeval tööl ei ole, sest käisin Edmontonis rendiautot viimas. Sõidan muide bussiga praegu ja kirjutan seda siin. Esimesel nädalal kohtusime põgusalt peaaegu kõigi golfiklubi töötajatega ja rohkem oma meeskonnaga. Vastab tõele, et ka Kanadas on sõbralikud "Hi! How are you?" inimesed.

Tööpäevade lõpus oleme käinud "driving range'is" paugutamas, sest rajad avatakse ehk selle nädala lõpupoole. Peab tunnistama, et Raidoga soojal maal golfimängimisest on ikka kasu olnud. Tehnikat on vaja ikka lihvida küll ja enam, aga tunnen, et seda rammu veel kätes jätkub. Osavust on, mõtlemist on, nüüd on vaja harjutada ja need kaks kokku viia. Muide, luban, et loen golfisõnavara kuskilt ja edaspidi katsun ikka eestikeelseid väljendeid kasutada.

Esimene nädal Kanadas on seljataga ja esmamulje on natuke imelik. Kujutasin Kanadat ette teistmoodi vist, aga ma olen näinud vähe ja kohalikku elusse pole veel sisse elanud ilmselt. Nagu mul ikka kombeks, et vaikselt jälgida ja õppida, et kes, mis ja kuidas on. Kuuldavasti on Fort Mac üks rikaste pesa, kus elavad enamuses need, kes ümberkaudsetele õliväljadel musta kulla raha kokku lükkavad. Ühe asjana pean ära mainima, et vähemalt siiani sõidetud maanteed on üsna kehvas seisukorras. Kohati isegi hullemad kui kodumaa teed. Linnadeski tundub, et kuidagi räpane ja auklik on kogu see elu neil. Selge see, et lumi just sulas ja see pole päris Austraalia, kus aastaringi saab paljajalu käia, aga siiski. Kanada on ju uus "American dream".

Kes veel näinud pole, siis sellise skilliga läksin Kanadasse golfilaagrisse:

Kaadreid

Looduslik takistus

Edmonton, kevadel

Turistid

Tee

Vaade koduaknast

Rennati õudusunenägu ehk leia 10 ökoautot

Kontoris

Pumpla